Avaldatud Peeter Lauritsa kataloogis "SILD SINNA JA TAGASI"


Kütiorg

 

Mul ei ole väga keeruline meenutada Kütiorgu. Ma ei pea selleks isegi silmi sulgema. Tõstan pilgu oma söögilaua kohale ja silmitsen seina peal rippuvat „Õhtut metsas". See on Kütiorg, pildistatud ilmselt Lauritsate väikese maja rõdult või siis ülemiselt majaesiselt nõlvalt: mööda mäeseinu alla orgu sammuvad kuused, rida järgnemas reale, eesriie eesriidele, kuid horisont jäetud lõpetamata, maailm läheb sujuvalt üle hajameelsena mõjuvana uduks, kõik hajub ja meenutab veidi Pessoa ridu „Olla ilma ühegi tundmuse, ühegi iha, ühegi soovita / vaid olla lihtsalt, asjade tajutavas õhus, / abstraktne teadvus mõtte tiibadega". Pildi esiplaanil aga Nõukogude kosmosemütoloogia kangelased Belka ja Strelka, igavesed vagabundid ja universumi Kerberosed, kelle Laurits leiab aastaid hiljem Moskva tänavalt kerjuse kõrval lebamas – kojujõudnuna, kuid incognito ja nähtust vaikides.

Ma ei tea, mida Peeter selle pildiga öelda tahab. Sest ma ei ole kindel, kas ta siin üldse tahab enda nimel kõneleda, või teeb ta samasuguse tehte, nagu ta nii paljudes oma töödes – ja eriti nn Kütioru perioodil – teha üritab: „minast" vabaneda, endast eemale astuda, kaduda teadvuselõksust, pihustuda tolmuks igaviku diivani all. Võib-olla ei ole see üldse tema, kes selle pildi tegi, vaid hoopis Kongo – liberaalse maailmavaatega, kuid põhimõttekindel hundikoer, kelle jaoks oli koos Lauritsatega linnast Kütiorgu kolimine mitte uude kohta liikumine, vaid tagasitulek, kojujõudmine koju, kus ta varem polnud olnud. Ta lebas sageli väikese maja rõdul, pea käppadel, ja silmitses orgu, kadreerides seda enam-vähem samamoodi nagu käesolev pilt. Peeter rääkis temaga tihti: tegemata kodutöödest, looduse märkidest või armusuhetest. Kuid argiste vestluste kõrval olen kuulnud ka jutuajamisi, kus Peeter käsitles Kongot postiljonina selle maailma ja poeesia vahel, küsides koera salaradade ja unenägude järele. Need huvitasid Peetrit, ta lasi sageli oma loomadel ennast metsas ringi juhatada (paralleel Assisi Franciscusega on siiski kohatu), ning nii ei peagi me koheselt kõrvale heitma ka oletust, et „Õhtu metsas" süžee ei ole Peetri pilt, vaid üks paljudest Kongo unenägudest, raamitud klassikalisest maalikunstist pärit kulissimotiiviga ning üle valatud Kütioru rohelisega, selle tumeda, paksu, vettinud samblamassi värvi rohelisega, mis suvel vohab üle terve Kütioru ning on vallutanud ka suure osa Peetri Kütiorus valminud töödest, sest selles rohelises on mingi eraldi tõstetus: see pole vaid fotosüntees ega loodusrohelus, vaid roheline, mis oma vohavuses meenutab ähvardavat ja hellitavat ookeani, mille kallastel seistes hakkab igaüks ennast kübemena tundma.

Jah, Kütiorgu ei ole keeruline meenutada. Esimest korda sattusin sinna kümmekond aastat tagasi. Peeter oli selleks ajaks elanud seal juba mõned aastad. Kuid kuni sinnamaani oli ta terve elu elanud Tallinnas, vahelepõiked ja peatused mujal olid pigem lühiajalised ning tema kolimist maale ei osatud oodata. Kuulujutud ja vihjed on maalinud mulle pildi 1990ndate Peetrist kui urbanistlikust jokkerist, kelle jaoks tärkava tsivilisatsiooni hüvede nautimine oli üks osa elamise kunstist. Ühes ammuses intervjuus räägib ta oma eksootilistest roogadest, mis ületavat enamiku Tallinna restoranide menüü. Teda võis sageli näha teatris ja kinos, rääkimata näituste avamistest ja pöörastest pidudest. Peetrit ümbritses alati seltskond. Tema lahkumine linnast tuli paljudele üllatusena. Sellele ei leitud selgitust. Miks elas Laurits korraga oma õpetajalt ostetud ja suvekoduks ehitatud kummalise isetekkelise arhitektuuriga majas, kus esimese talve üleelamine oli väiksemat sorti ime, sest majas ei olnud korralikke ahjusid ega sooja vett, elektrivool oli nõrk, juurdepääsuteed tuiskasid kiirelt ja jäädavalt kinni ning lähimad naabrid olid kilomeetrite kaugusel? Mõned püüdsid otsi kokku viia Ibseni abil, ainult täielikus üksinduses saad olla tõeliselt vaba, ütlesid nad, kuid murdekohad jäid ikkagi näha – Lauritsa elus ja loomingus juhtus midagi. Kumbki polnud enam päris endine. Ja samas sõlmis alles Kütiorus Laurits kokku mõned olulised sõlmed, mida ta juba 80ndatel oli alustanud, kuid lahtiseks jätnud.

Kütiorg asub Lõuna-Eestis, bussiga jõuab pealinnast maakonnakeskusesse umbes nelja tunniga, sealt edasi saab kas kohalike busside või taksoga. Kuid viimased kilomeetrid tuleb igal juhul minna jalgsi: ühest mäenõlvast alla ja seejärel teise poole peale. Juba selles minekus endas on midagi, mida me võime näha ka Lauritsa Kütioru töödes. Ei, ma ei mõtle mingeid konkreetseid vaateid ega looduskeskkonnas viibimise kogemust, vaid just nimelt seda viisi, kuidas orus liigutakse. Sa ei ole kordagi seal päris täisnurga all. Mäest alla minnes on su jalalaba veidi ettepoole sirutatud, keha kaldub aga tahapoole, ning orust üles tõustes naaldutakse tõusva maapinnaga kohakuti, jalalabad tõusevad sääreluude poole, ja niimoodi sürreaalselt paindes orus liigutakse ja elataksegi. See nihe, see gravitatsiooni kammitsust korraga peegeldav ja eirav suhe, mis Kütiorus kõndijate jalgades ning kehades endast märku annab, on kohal juba rippuvas kirikutornis („Kahekümne pärast viis", 1991), aga on kohal ka tolles kummalises rongkäigus töös „Dionysos Turns into a Dolphin" (2005). Laurits laiendab seda suhet füüsilisest hoiakust laiemaks, jõudes üpris kiiresti kronotoopide ja kosmose painutamiseni. Väetiks muutub ka aega koos hoidev gravitatsioon: aja kihistused volditakse kokku nagu tapeedipaanid enne seinapanemist ning seni eraldiseisvatena näinud servad kohtuvad, ajaloo kannad ja pead painduvad kokku. Olen sageli imetlenud Lauritsa raamaturiiulit ja mitte niivõrd üksikute raamatute pärast, ma ei võta neid kunagi riiulist välja, vaid vaatlen kogu riiulit tervikuna – vaatlen seda kui ühte Lauritsa kunstiteostest, kuna selles raamatupesas ristuvad ja põimuvad omavahel mütoloogiad ja jungiaanlikud tekstid, Lao-Zi ja Borges, kaasaegne fotograafia ja triksterid, Rushdie ja kalligraafia. Samasuguse orgaanilise terviku moodustavad Lauritsa aja- ja ruumiatlased: neis ei ole lahterdusi, vaheseinu ega lehekülgi ja nii mõneski mõttes meenutavad nad keskaegse inimese maailmapilti, mida Aron Gurevitši sõnul iseloomustab mh arusaam, et üksteisele järgnevad ajad on tegelikult üheaegsed: talv ja suvi, minevik ja olevik, hetk ja igavik. Orust üles, orust alla, keha ette, keha taha, kannad lahti, pead kokku.

Kütiorg, jah. Laurits elas seal koos abikaasaga umbes 12 aastat, rajades kodu ümbrusesse maakunsti pargi, kuhu külalised kogu maailmast rajasid kopravaatlustorni, inimese pesakasti, rauast sõnajala või viisid läbi šamanistlikke rituaale tipis. Suviti voorisid siia külalised, intellektuaalid ja kirjanikud, kunstnikud ja poeedid, ja tulid ka mõned vanad olijad – need, kes olid harjunud siin käima juba 1970ndatel ja 1980ndatel, mil maja kuulus modernistlikule maalikunstnikule, Lauritsa esimesele kunstiõpetajale, ja tema avantüristist abikaasale, eeslile ja hiigelseale. Seltskond leidis Lauritsa taas üles, nad tulid siia, et nautida oru pitoreskset loodust, seda maalilist ürgorgu. Nad tulid siia, et supelda järvedes, jalutada metsas ja kuulata rehe all lõket tehes lugusid, mida näis siin juhtuvat kamaluga. Kuid see kõik on vaid Kütioru ja Lauritsa suhte pealmine kiht, seltskondlik muljetamine, pealispinna riivamine. Kütioru saladused jäid selle klatši eest varjatuks. Sest kuigi ma ei loe ennast eriliseks esoteerikuks, siis midagi kummalist selles kohas ometi oli (ja on). Kord näiteks ärkasin selle peale, et minu peatsis istus Peetri sulane, mustlane Jevgeni. Ta istus seal endastmõistetava enesekindlusega ja nähes, et avan silmad, hakkas rääkima ühte pikka lugu, mis lõppes sellega, kuidas ta tappis inimese. Jevgeni vakatas. Olin voodis, teki all, kuid ei saanud sealt kuidagi välja, mustlane oli mu tee kinni pannud. Siis Jevgeni ohkas. Ja rääkis sama loo uuesti, korrates kõike peaaegu sõna-sõnalt, isegi pausideni välja. Jevgeni oli hakanud luupima. Ta oli kinni jäänud kuhugi labürinti ja kondas nüüd mööda oma teadvuse ussiringe, kuni tuli Peeter ja ta tööle ajas. Säärased kummalised marsruudid on üks osa Kütiorust. See ei ole väga suur org. Kuid orbiidid ja trajektoorid, mis siin piiratud maa-alal läbitakse, osutuvad hiljem tagasivaatavalt kordades suuremateks, kui kaardil märgitud. Nii võime rääkida teatud kütiorulikust nomaadlusest, mida ei ole kogenud ainult Laurits. Mitmed tema külalised, näiteks üks lapsepõlvesõbrast poeet, on kirjeldanud oma Kütioru rännakuid, kus ühel ja samal jalutuskäigul jõutaks ära käia nii mikro- kui ka makrokosmoses, sest „veepeegel taevaste veepeeglis / püramiid tüvede püramiidis". Midagi seal juhtub, ja juhtub ka Lauritsa loomingus, kus kõige pisemad struktuurid hakkavad peegeldama kõige suuremaid – ja vastupidi. Seentes on universum, linnutees pehkinud puu labürindid, ja samblas peidab ennast antiik.

Ka Lauritsa esimene õpetaja oli Kütiorgu kiindunud. Ta maalis seda sageli. Sest see on tõesti maaliline paik: veesilmad ja nõlvad, metsad ja ladvad. Kuid ühel hetkel hakkas too maalikunstnik üha enam kasutama pruuni, sünget, porist ja ähvardavat pruuni. Tema Kütioru maastikud hakkasid muutuma. Nad ei sillerdanud enam, neis oli korraga sees midagi muud, mingi hirm või aimdus. Kuni ta ei pidanud enam vastu ning kolis koos eesli ja avantüristiga lõplikult linna elama. Midagi seal orus juhtus.

Kord Kütiorus võrkpalli mängides kuulsin, kuidas mängu, õigemini ühte tütarlast jälgiv Jevgeni läbi hammaste pigistas: „Selle, raisk, kepin surnuks." Hiljem samal päeval kuulsin segaseks läinud naabrimehest, kes oli mööda orgu ajanud taga moekunstnikku, kirves käes. Org ajas inimesi hulluks. Ta lasi endas voolata allikatel, millest juues said inimesedki osa maapõues peituvast ähvardusest. Ta eksitas inimesi, ajas segi nende marsruute ja tõmbas nende jalgade alt samblavaipa. Ma ei ole kunagi uskunud, et Lauritsa „Mullatoidu restorani" taga on (vaid) intellektuaalne veendumus, et inimese ökoloogiline jalajälg kuulub kretiinile, kes on õnneks oma tegude tulemusel määratud kaduma, ta karistab ennast ise, ehitades juba praegu endale valmis poomislava. Ei. See apokalüptiline tunne tuleb mujalt. Tuleb sellestsamast allikast, kust tuleb ka Lauritsa Kütioru tööde järjest tumedamaks tõmbuv koloriit, järjest rohkem sulguv horisont, järjest väljapääsmatumaks muutuvad ruumid ning labürindid. Kord Eesti Draamateatrisse sattudes ja seinte pealt näitlejate fotosid vaadates ehmatasin: need olid pildistatud nii, nagu oleksid nad kõik juba surnud – kahvatuks töödeldud näod, tumedad silmad, ja koltunud nahk. Jah, autoriks oli Peeter, ta oli tulnud Kütiorust linna, et näitlejaid pildistada, kuid Kütiorg oli temaga endiselt kaasas. See ei ole apokalüpsis ning maailma lõpp, millest Lauritsa hilisem Kütioru periood kõneleb. See ei ole sotsiaalne ega ökoloogiline sõnum. Neis on sees küll surma nägu, kuid see surm on palju lõplikum, palju konkreetsem ja palju ajalikum kui säärased tühised asjad nagu tsivilisatsioonide kokkuvarisemised. Olen seisnud keset augustiõhtut üksinda Kütiorus, ja kui tuled lõplikult kustutati ning mets muutus vaikseks, tekkis hetkeks tunne, nagu voolaks mööda nõlvasid alla oru põhja surma hääletu kohalolu. Ma ei pidanud vastu, keerasin ümber ja läksin majja, kus põles allveelaevade režiimi peal töötav päevavalguslamp. See pidi takistama allveelaevnikel hulluks minemast – ja oli aru saada, miks Peeter selle lambi keset Kütiorgu oli üles riputanud. Kõigel on väljapääsud, isegi surmal, nagu kirjutab Bukowski ühes oma luuletuses.

Jah, on. Kuid kauaks?

Tänaseks on Peeter Kütiorust lahkunud.

 

Laurits

Peetri töölaua kohal on üks pilt. Maikas mees – Peeter ise – istub köögilaua taga, tema suunurgas on põlev sigaret ja ambivalentne grimass, tema mõlemad käed on asetatud köögilaua peale, ja tema vasakus käes on nuga, millega ta on just hetk tagasi lõiganud ära oma parema käe. See pole esimene säärane pilt. Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi heitis Laurits kirstu, pani käed rinnale risti, ajas pea veidi kuklasse ja nimetas selle platooniliseks autoportreeks. See oli üllatus. Eesti fotograafia ei tegelenud toona sääraste teemadega. 80ndatele, mil senisele vaesusele, hallusele ja ühetaolisusele oli lisandunud veel brežnevlik stabiilsus, mis mätsis kinni ka kõige väiksemad hingamisavad, reageeris siinne fotograafia objektiivide eemalekeeramisega tegelikkusest, teravus hägustati ja keskenduti väljamõeldud maailmadele, erootikale või esteetilistele tulevärkidele. Teistsugune – vähemalt pealtnäha – oli kuni selle kirstupildini ka Laurits ise. Oma tuba, lähedased interjöörid, isiklikud esemed, mis on sulatatud idamaise stilistikaga vaikeludeks – see oli tema pärisosa. Harmoonia peegeldus pisiasjades ja igavikulises ilus ning oma toa aknast välja vaadates muutus kõik segasemaks, kaader hägustus ja me keeldusime koos autoriga välja vaatamast, sest kõik, mis toimus teisel pool klaasi, oli lihtsalt liiga rõve.

Hiljem, kui ühiskonnas algasid tõmblused ja ajad muutusid intensiivseks, isegi huvitavaks, seadis siinne kunst enesele nõude asendada kontemplatsioon reaktsiooniga – ja muutus ka Lauritsa looming. Tema pildikeel muutub hakitumaks ja närvilisemaks, senine temaatiline südamik haruneb ja pihustub, mille lõpetab alles Lauritsa äraminek aastaks New Yorki. Kuid veel enne reisi üle lõputuna näiva ookeani pildistab ta ennast kirstus.

Ma ei tea, miks ta seda tegi. Kuid kuigi see pilt näib ootamatu, kui asetada ta ühte ritta sellega, mis eelnes, siis tundub see samas loogiline, kui kõrvutada töödega, mis järgnesid. Mõned aastad hiljem, pärast metropolist naasmist koos Herkki-Erich Merilaga asutatud DeStudio, mis rappis halastamatu kirega tärkavat kapitalistlikku pildikultuuri, tegi nii mõnedki tööd, kus Laurits püüdis kildudeks jaotatud autoportreest kokku saada terviklikku puslet, kuid ebaõnnestus alati – tema minapilt jäi alati lõpetamata, vildakaks ja luiskavaks. Miks? Siinkohal oleks kohane meenutada kurge.

Peeter on rääkinud mitu korda hetkest, kui ta väikese poisina niidul seistes kohtas toonekurge ning nende vahel leidis aset väiksemat sorti vestlus. Millest täpselt räägiti – see polegi nii oluline. Oluline on too emotsionaalne hetk, mil Laurits kohtus esimest korda maailmaga, mida poleks tohtinud olemas olla. Rääkiv kurg, niit, suvepäike – see mütoloogiline hetk on võib-olla esimene kord, mil me näeme ühe püüdluse algust. See on püüdlus avada ennast kõiksusele ja kaotada kõigi kannatuste algpõhjus ehk „mina".

Kütiorg on üks selle püüdluse peegeldusi. Kuigi me näeme Lauritsat ennast vaid ühel tööl, kus ta uinub koos pojaga muinasunne, näib kogu Kütioru periood kippuvat pidevalt sinnapoole, kus individualiseeritud inimese kontseptsioon lahustub müütide, allikate ja meile teadaolevate universumite moodustatud pesas. „Mina" osutub looduse ja kultuuri ristteel väetiks, tühiseks, naeruväärseks, ning ainus, mis veel midagi väärt on, on kübeke anonüümset teadvust, mis peidab end üraskina isetekkelise arhitektuuri kurdudes keset ürgmetsi. Ja mida aeg edasi, seda enam muutuvad Lauritsa tööd ka eepiliseks, nende haare hakkab lahti laskma kinnistähendustest ning läbi seinaplankude ja paksude suvelehtede tungib sisse valgus, sest „valgus sind tabab kui piik / üks valgus murdub su silma / jah tõesti see kuningriik / ei mahu ühte maailma" (Jaan Kaplinski). On see sõnum? Kas see on Lauritsa tööde „teema", tema leitmotiiv ja juhtoinas läbi kogu Kütioru: kuidas leida peidetud ussirajad, inimese silma eest varjatud trajektoorid, mida mööda sääsed juhatavad targemad meie seast läveni, millest üle astudes muutuvad kategooriad „võimatus" ja „võimalikkus" tühiseks ning saabuv on rahu, rahu, rahu? Ma ei tea seda. Ma ei ole kunagi küsinud. Sest kelle käest küsida? Lauritsa? Teda pole ju nüüd enam olemas.

Üks Eesti poeet kirjutas kunagi kolleegi juubeliks: tema luule ei teki autorist enesest ega maailmast tema ümber, vaid tekib keelest. Umbes nii võiks kirjeldada ka Lauritsa Kütioru töid. Nende temaatiliseks motiiviks on küll sageli kas maailm kunstniku ümber ja seda maailma tabava apokalüptilise hetke tulevikkuvaatav esilemanamine („Veeuputus", „Mullatoidu restoran"), või siis – täpselt nagu 80ndatelgi – intiimne ruum kunstniku ümber, tuttavad orud ja mäed, allikad ja vastsed. Kuid Lauritsa kunsti tuum on alati olnud pildis. See tähendab: Laurits mõtleb pildiliselt, ta kombineerib oma pilte teistest piltidest, ja ta muudab pildiliseks selle, mis enne tema töid oli pildi-eelne. Need ongi need linnud, kes sünnivad iseenese tuhast. Ja selline lind on ka Laurits ise.