EERO EPNERI VESTLUS PEETER LAURITSAGA augustis 2012
Avaldatud Peeter Lauritsa kataloogis "SILD SINNA JA TAGASI"


Ma pole päriselt kindel, miks ma just nii tahan küsida, kuid mulle tundub, et ilma kategooriata „nali” ei ole võimalik Sinu loomingule läheneda. Ja ma ei mõtle „nalja” kui sotsiaalset või poliitilist ventiili või kodulõbustamis-ideoloogiast kantud akti, vaid ma mõtlen mütopoeetilist „nalja”, mis erinevad kultuuriloolised kihid paneb uperpallitama, muudab neid absurdseteks, kisub neid välja neile kinnistunud tähendussängidest. Ja võib-olla ma mõtlen ka becketlikku eksistentsialistlikku nalja, mis lepitab meid meie olemise üksindusega. Seetõttu tahaksin küsida. Mis värk Sul „naljaga” on? Ja tead sa mõnda head anekdooti?

Ma ei ole kristlane, juut ega moslem, seetõttu ma ei arva, nagu oleks maailm kunagi valmis saanud ega oleks ta valmis saamas. Loomine kestab aina ja keel on inimeste maailma olulisim ehitusmaterjal. Nali omakorda on aga keele generaator, mis loob uusi ja muudab vanu tähendusi. Naljas peitub inimkeele kosmiline potentsiaal. Olemasolevate mõistete polaarsusi ja tähendusvälju nihutades loome me uusi mudeleid, teistsuguseid maailmu. Seda nii sümboolses kui tegelikus valguses.

Keel ei ole ainuüksi tööriist tegelikkuse kirjeldamiseks ja analüüsiks. Keele abil me ka tekitame tegelikkust. Tagasisidestatus on mõlemasuunaline. Keel ja meel kuuluvad kokku.

Naljasooneta inimeste seltsis hakkab kiiresti väga igav. Nad elaksid justnagu lõpetatud mudelis, mille parameetritele saab üksnes alluda. See on küll turvaline, aga kiiresti sulguv eksistents. Tavakeele vahenditega on raske osutada millelegi, mis jääb väljapoole meie kogemuse piire. Küll aga saab keelt keerutades ja väänates tekitada avausi, kust igavik ja lõpmatus läbi paistavad. Nali on väga ekstsentriline viis osutada sellele, et osutamatu on olemas.

Mind on mõnikord süüdistatud selles, et ma ei võta midagi tõsiselt. Kindlasti on see tõsi ja kindlasti pole see tõsi. Aga anekdoodid mul meeles ei püsi. Ma ei viitsi neid eriti kuulata ka, kõige rohkem viis tükki korraga, siis läheb igavaks. Kui nali kanoniseerida, siis ei ole ta enam midagi väärt, siis muutub ta osaks järjekordsest lõpetatud mudelist.

Sa oled praegu vastuseid kirjutades tagasi Kütiorus, küll vaid hetkeks, sa ei ela seal enam püsivalt. Ilmselt on võimalik öelda, mida see periood sinu elus tähendas, alles aastakümnete pärast. Kuid kui sa vahel linnas olles silmad sulged või und näed, siis mida sa Kütioru puhul esimesena tunned? Vaateid? Lõhnu? Värve? Naabrimeest? Kuidas sa mäletad seda minevikku?

Ma mäletan Kütiorus ärkamist paokiirusena, kiirusena, mis mind tookord kehtinud gravitatsioonist välja tõi. Ma mäletan seda plahvatusena, kus ma oma kunstiõpetaja mahajäetud ateljeed koristades Nietzsche igatsusest aru sain, samal hetkel, kui ma enam tükkidest koos ei seisnud. Aga ma leidsin ennast üles laialipritsituna samblavaibalt, mis on nii palju suurem kui ma ise, et mul ei ole ühtegi sõna tema sõnumiseks. Samblavaip on suurem kui inimkond, suurem kui semiosfäär.

Mu Kütioru mälestus on silmade avamise lõhn hiigelsuure pärna süles. Pärn õitseb, ta oksad on lookas möirgavate mesilaste all, läbi okste lõõskab taevas ja läbi taeva kihutab valguse kiirus, mis kõik enese järel rulli tõmbab, et mitte ajale jalgu jääda.

Tegelikult on osa sellest kirjatööst tehtud Kütiorus Leelol külas olles ja teine pool Hollandis, koos Karinaga külas olles Groningeni sõpradel. Sõbrad viisid meid elama Onlandi, linnatagusele võlumaale. Auto peatus turvalisel korrapärasel Hollandi alleel. Kaks ühesugust maja. Kummalgil majal ei ole kalvinistliku korra kohaselt kardinaid, elutuba paistab läbi, et kellelgi ei oleks mingeid kahtlusi, ja mõlema maja paraadaknal (nagu kõigi teistegi siinsete majade paraadakendel) toretseb kaks plastmassist tehtud ja ülehõbetatud paarisvaasi ühesuguste lillede või ülevärvitud okstega.

Aga nende kahe maja vahelt sukeldub pimedusse kitsas elupuuhekk. Vasakul pool on sügav kraav, sest me läheme soo suunas, mõlemal pool on puud nagu müür. Käsi ei õnnestu laiali ajada, käik on kitsas ja pime nagu Carrolli küülikuurg. Siis tuleb üks välgust maharabatud puu ja selle taga on kõik muinasjutuline. Elust pulbitsev soosaar tamme-, sarapuu-, elupuu ja bambussaludega, kus muru asemel on samblavaip ja väikesed laukad, kus haigrud ei poseeri, vaid lendavad sust karjakaupa üle ja kus nastikud sulistavad vesikannikeste vahel. Sellesse paradiisi on punutud imeilus hipipesa. Majad on ehitatud rõõmuga nagu laste mängumajad, aga neid on palju ja nad moodustavad küla. Perenaine Anneke, mis kõlab nagu Annika, on täitnud selle paiga niisuguste seltskondadega, sellise pingestatud ja heleda eluga, et soo siiamaani tasakesi õõtsub .

Sa võid proovida mõistatada, millised mu vastused on kirjutatud Kütiorus ja millised Onlandis.

Kui asetada sinu nn Kütioru tööd ajalisele teljele, siis on näha neis minu arvates huvitav pingestatus. Ühelt poolt kisuvad nad ürgmineviku poole, otsivad justkui alghetke või muinasund, teiselt poolt aga, vastupidi, tõmbavad meid ka tulevikku, mis võib olla korraga nii apokalüptiline ja katastroofiline, kuid samas ka poeetiline. Mis suhe sul ajaga on?

Ma ei tea. Me keegi ei tea ju õieti, misasi aeg on. Ma vaatan aega luubiga ja tema vaatab mind luubiga vastu. Me ise, inimesed, oleme omale aja valmis mõelnud, järelikult tuleb edasi mõtelda.

Ma püüan venitada oma ajahorisonti võimalikult kaugele, aga see on nagu mägironimine – kord olen kurus ja ei näe midagi, siis jälle harjal ja paistab päris kaugele. Ma imetlen Uku Masingu haaret, kes sukeldus sügavale neoliitikumi ja mõtiskles 40 000 aastat ettepoole. Nüüd proovige ette kujutada hindude kosmoloogiat, mis arveldas kalpade kaupa aastamiljonite ja miljarditega – Brahma päevast, mis kestab 4,32 miljardit aastat, kuni Brahma aastani, mis on universumi täistsükli pikkus. Selline ajahorisont võtab mind tummaks ja tiivustab. Inimese kestus Brahma ajakeerises on üsna põgus, uhke on olla plankton igaviku ookeanis.

Kristlikus tsivilisatsioonis on ajakontseptsioon väga õhuke, aga see-eest hästi bürokraatlikult kaardistatud. Nürnbergi munast Exceli tabelini on üsna lühike samm. Eks see ole masside logistikas üsna möödapääsmatu.

20. sajandi keskpaigaks oli inimkonna juurdekasvu tempo kasvanud nii pööraseks, et sellest alates on parasjagu elus olevaid inimesi alati rohkem kui kõigi eelnenud aegade surnuid kokku. „Living outnumbered the dead”. See oli tsivilisatsiooni arengus tohutult õõvastav pöördepunkt. Hetkehuvide seisukohad hääletasid põlvkonnaülesed seisukohad demograafilisel teel maha. Mulle tundub, et umbes sel ajal hakkas inimeste ajahorisont ka ahenema. Kas pole ohtlik kihutada plahvatusliku kiirendusega mingis suunas, samal ajal kui me ajahorisont tuhnib alles enda nina all? Minu meelest on see ohtlik ja üsna nõme. Apokalüptiline, kui soovite.

Mäletan, et rääkisid kord, kuidas vahel Kütiorus elades võtsid sülle kassi, kes sind juhatas tundmatutesse paikadesse. Minu arvates on põnev vaadata sinu loomingus peegelduvaid ruumipaineid. Mitmel juhul oled sa püüdnud kaardistada kaardistamatut ehk tekitada vektoreid, trajektoore ja orbiite ruumides, kus nad paratamatult jäävad absurdseteks, poeetilisteks või ebapädevateks, peaaegu et valetavateks: Taeva atlas, Ragnarök, aga ka erinevad Kütioru kaardistused ning muidugi ka labürindid. Kas võimatute ruumide ja lõputu eksimise ning eksitamise taga võib näha mingit kirge eitada lõpetatuse (fikseerituse) võimalikkust? Ehk teisisõnu: kas sinu ruumides peegeldub sinu soov olla jõgi? Või on seal midagi muud?

Selle kassi nimi oli Hippolit, ta koosnes triipudest ja tahtest. Mõnikord ma tegin oma rituaalid, loobusin egost ja tahtmistest, võtsin Hippoliti sülle ja läksin metsa tema juhatuse järgi. Kass on nii nõtke loom, et sa saad kergesti aru, kuhupoole ta mõte su süles ennast sirutab. Kassi hobusena niisiis, nägin ma metsa tõepoolest hoopis uute silmadega. Voolasin kaasa nii kassi kui metsana, Hippolit näitas mulle metsa oma silmade läbi.

Ükskord lebasin mürgitatuna ja alasti kustuva lõkke ääres. Mu keha oli kaetud sääskedega. Nad imesid mu soontest mürki. Neid tuli ja läks. Tuli ja läks. Igaüks, kes läks, piisakesega mu mürgist, jättis maha lingi oma silmadesse. Ma nägin Orgu sadade ja tuhandete rahuldatud sääskede silmade läbi. Ühekorraga. Ja mitte lihtsalt silmade läbi. Liitsilmade läbi. Kassettsilmade läbi. Šrapnellsilmade läbi.

Lõpmatusevõimalusi on palju enam kui lõpetatuse omi. Tahaks ju seda kaardistada, aga ei saa. Siis lihtsalt viibata sinnapoole, vihjata väravaid.

Kui vaadata kreeta müntidelt või neoliitilistelt ornamentidelt labürindi diagrammi, siis on selge, et sellesse struktuuri ära eksida ei ole võimalik. Labürint on Ariadne lõngaga identne. Labürint on mandala, vaimne avaus, mille kaudu pääseb lõpmatusse ja oma keskpunkti.

Samas on enamus mu „Labürindi” pilte väga klaustrofoobsed. Kokkusurutud perspektiiv ja suletud tasapinnad, kus ainult pragudest mingit valgust sisse immitseb. Siis, kui ma neid pilte tegin, ei pannud ma seda üldse tähele. Alles nüüd olen ma hakanud neid lugema kui Platoni koopa metafoore. Küllap oli vaja sellest koopast välja tulla.

Fotoaparaadi puhul kütkestab ja häirib mind see renessanslik lineaarne perspektiiv. See on nii lummav, aga ka ahistav, mind tõmbab sinnapoole, aga ma püüan sellest pageda. Labürindid vastu seina pressitud ruumiga oli üks võimalik pagemisjoon. „Korea päevikute” minimeeritud teravussügavusega akvaariumid olid teistsugused. Küllap neid pagemisjooni tuleb veel nagu oavarrest. Ja küllap tuleb ka ovatsioone tsentraalsele perspektiivile. Tsentraalne on üks paljudest toredatest perspektiividest. Ja perspektiive on tõesti kohutavalt palju, parvede kaupa, nagu rändlinde. Ma tahan, et seda saaks kogeda ka mu piltide kaudu.

Aeda, kus kasvab ainult ühte sorti taimi, kutsutakse põlluks ja varem või hiljem tullakse sinna vikatiga.

Kellena sa looduses liigud? Ja kellena sa tahaksid liikuda?

Looduses tahaksin ma liikuda seenesulasena. Sellena, kes on sinna sündinud ja teab omi radu. Ma olen linnas sündinud, ma olen nomaad. Sellepärast ma hulgungi sinna ja tänna.

Kass õpetas mind metsas liikudes kuulma kõiki elukaid ühekorraga, kõige pisematest kõige koletuslikumateni, mullaussikestest ja haavalehtedest virmalisteni. Kõrvulukustav crescendo, oratoorium, milles inimruumi hääled kostavad nagu eemalduv mesilassülem kusagil taamal.  

Oled sa vahel mõelnud, et su fotod näevad välja, justkui oleks surm juba ära olnud?

Ma loodan küll. Surm on ammu juba ära olnud ja on edaspidigi ammu ära. Surm on suurim ärasus, ta ei saa kunagi otsa, surma salved on põhjatud. Ta on kogu aeg.

Hollandi hipipesa perenaine, kelle katuse all me praegu elame, on juba seitse aastat üleni vähki täis ja võtab igat hommikut rõõmsa üllatusena. Õue peal on tal imekaunis klaasist tehtud magamismaja. Ta rääkis meile, kuidas toimuvad ta matused. „Kõigepealt pannakse mulle selga imeilus surikleit, seesama, mis mul seal kempsu seinal ripub. Varsti peaks selle vist puhtaks pesema. Siis pannakse mind sinna klaasist majja, ehitakse sulgede ja lilledega ja näidatakse mind päikesele ja kuule. Ühed mu tisleritest sõbrad teevad mulle hööveldamata männilaudadest kirstu ja siis lähen ma teele.” Vaat nii. Niimoodi vaadatakse surmale silma ja naeratatakse võluvalt.  

Eesti fotomaastik oli 1980ndatel midagi hoopis muud kui 1990ndatel. Sinu loomingu algus langeb just sinna murdeaega: fotod ei olnud 80ndatel veel kunst, 90ndatel aga korraga väga in. Kas see pani sind ka ühel hetkel ümber hindama seda, mida fotokunst sinu jaoks tähendab?

Ma olen kogu aeg pidanud fotokunsti ümber hindama. Lapsena olin ma ideede inimene, lugesin, mõtlesin ja kirjutasin. Ma ei mäleta, et visuaal mu jaoks oleks eriti oluline olnud. Esimeses klassis võitsin ajalehe „Säde” kirjandusvõistluse peapreemiaks fotoaparaadi „Smena 7”. Pildistasin ühte siili, oma ristiema ja Vastse-Kuuste apteeki. Ei olnud usutav. Fotokas jäi kappi. Kaheksandas klassis kasutasin seda porno- ja bändipiltide paljundamiseks, et taskuraha teenida. Ka ei olnud usutav. Noorukieas, pärast maalikunstist tüdimist, tekkis mõte fotoaparaadi abil katsetada piire, mis on inimese jaoks usutav ja mis mitte. Tundus huvitav.

See tundub siiamaani huvitav. „Mullatoidu restorani” Berliini näitusel avaldas üks proua kaastunnet Balti riikidele, kus elu on nii halb, et laibad vedelevad suisa pilla palla laiali. Üks mu kunagine klassiõde küsis „Euroopa pärast vihma” kohta, kas ma pildistasin selle Iraanis. Suurepärased komplimendid.

Ma pildistan oma mõtteid ja unenägusid. Sama hästi võib neid ka maalida või joonistada, ma olen proovinud, aga ma pean lugu just sellest viirastuslikust tõepärasusest, mida foto võimaldab. Olen mõtelnud ka filmimise peale, alatasa mõtlen, aga siiani on peatatud hetke nõiduslikkus mu töödega paremini sobinud.

Minu eluajal on foto palju muutunud, pildistamisest on saanud epideemiline harjumus. Eelmisel aastal laeti Facebooki üles 200 miljardit pilti. Järgmisel aastal laetakse veelgi rohkem. Selle najal võib püüda ette kujutada, kui palju fotosid internetis kokku on. Ja kui palju neid veel igal hetkel üles pildistatakse! Inimeste poolt kokkupildistatu on muutunud paralleelseks reaalsuseks, see tundub mulle väga erutav ja intrigeeriv.

Tean, et hindad ilusaid asju: kalligraafilist käekirja, maalilisi lilli, täpset keelekasutust, maitsekat veini. „Ilu” on sinu jaoks vist väga oluline? Ja mitte ainult visuaalne, vaid kõiki meeli paitav ilu? Miks?

Mitte ühelgi ajastul ei ole olnud ilu suhtes üksmeelt ja mitte keegi ei tea ilu valemit. Väga paljud on otsinud. Mulle tundub, et ükskõik mida miski käivitab ennast lahti rebides, enese piire ületades, on väga ilus. Ilu olemus jääb kusagile sõnadetagusesse sfääri, teisele poole rebendit. Ilusas on peaaegu alati mingi ebatäiuslikkuse noot, mingi kärin, peeretus või ülepingutatus, aga ta on väga ökonoomne viis osutada sellele, et osutamatu on olemas.

Kasutad oma töödes väga sageli vertikaalset mõõdet, kuigi näiteks New Yorgis veedetud ajal 1990ndate alguses kirjutasid oma päevikusse, et silm on linnavertikaalidest väsinud, otsib horisontaali. Kas sinu tööde vertikaali võiks tõlgendada religioosselt, kui me mõtleme religiooni all mitte ühtegi konkreetset konfessiooni, vaid religioossust veidi laiemalt, kui usku teatud kõrgema mittereaalse (pühaduse?) olemasollu? Või on vertikaal lihtsalt visuaalne juhus?

Vertikaali religioossus ei ole juhus, ja ka horisontaali paluks tõlgendada religioosselt. Minu meelest ei ilmuta Püha ainult vertikaalil, ainsusena, vaid ka horisontaalil lõputu paljususe kaudu. Kusagil lõpmatuses saavad ainsus ja lõpmatus kokku. Ma ei ole seotud ühegi konfessiooniga, aga ma tajun kogu maailma jumaliku hingestatud ilmutusena.

New Yorgis elades väsisin ma vertikaalsest maailmast tihtipeale ära. Silmad tahtsid puhata ja siis ma käisin Brighton Beachil meelt hellitamas. Ookean on oivaline. Sealt paistab selgesti, et silmapiiri taga on järgmine silmapiir ja selle taga on silmapiiride sillerdus. Ja mõnesse silmapiiri võib sukelduda nagu tsunamisse.

Kütioru tööde motiivid on enamasti pärit sinu lähiümbrusest: Lõuna-Eesti ja selle seened, kännud, pehkinud puutükid, orud, metsad, udu, sääsed, ojad, teod, vanad majad jne. Kas see, et pildistad enda intiimset lähiümbrust ja asetad selle uutesse kontekstidesse, on mingil moel ka viis korrastada (või vastupidi: võimendada) kaost ja stiihiat enda ümber? Või on see turvalisim viis kunsti luua? Või juhus? Või midagi muud?

Nagu ma ütlesin, ei pildista ma asju või vaateid, vaid oma mõtteid. See ongi kõige intiimsem osa minust. Kogu mu looming on täiesti autobiograafiline. Oma sisemaailma pildistades ma ühtlasi harin ja koristan seda. Natuke aedniku moodi töö.

Motivatsiooni võib kirjeldada ka maaomandi kaudu. See on minu maa, ma kuulun talle. Ma hoian seda, elan seda ja pildistan. Austraalia põlisrahvastel, ja paljudel teistelgi, käib maaomand emaliini pidi. Ema sünnitab lapse omale maale ja annab lapsega kaasa kõik sellele maale kuuluva – elujõu, laulud, pärimuse, loomisloo ja muinasune. Sündimise hetkest on laps selle maa oma. Tal on kohustus kõike alal hoida ja teistele edasi anda. Põliskultuurides ei sätestata maaomandit tavaliselt mitte õiguste, vaid kohustuste kaudu. See on minu jaoks arusaadavam kui kristliku õigusruumi ettekujutus maa omamisest.

Mina olen Tallinna Keskhaiglas sündinud nomaad. Ma olen selle maa oma, kuhu ma parasjagu satun. Kui ma elan maal, siis ma laulan maad, kui ma elan linnas, siis ma laulan linna. Mul on kohustus kõike alal hoida ja teistele edasi anda.

Kunst, mis ennast sotsiaalseks kutsub, ei paku mulle enam huvi. Kunagi pakkus. Esiteks ei ole olemas asotsiaalset kunsti, kunst on suhtlusele suunatud tegevus. Kunsti käsutuses olevad suhtluskoodid võimaldavad adresseerida alusväärtusi ja neid vahetult mõjutada. Mulle tundub ülearusena urgitseda nii suurte koodide abil sootsiumi mingi üksikjuhtumi kallal, harutada kellegi kildkondlikke erahuvisid. Ma ei usu, et kunst peaks netikommentaare kommenteerima. Eurodoteeritud sotsiaalne kunst on nagu liisingu abil enesest tagurpidi mööda jooksmine.

Päris paljude jaoks on mu pildid pessimistlikud ja jubedad. Kindlasti on nad ka seda. Inimühiskond, milles me elame, on minu jaoks jube kurb ja aher koht. Aga oma töödes tegelen kogu aeg sellega, mismoodi niisuguses koledas groteskis elades kõige kiuste inimeseks võiks saada.

Oskad sa nimetada, mis on see meeleseisund, mis sind loomisel (loomiseks) käivitab? On see nukrus, rõõm, melanhoolia, tragöödiataju, midagi muud?

Selle seisundi nimi on juubeldus. Juubeldav rõõm osaleda milleski otsata vägevas. Ma tunnen ennast selles seisundis jube hästi.

Oled meenutanud oma varast vestlust kurega, kui olid alles väike poiss. Kas tunned, et oskad täna pärast neid fotosid temaga rohkem rääkida? Millest sa räägid?

Vaata, siis kui ma kurega rääkisin, ei osanud ma veel rääkida. Me saime oivaliselt jutu peale. Praegu ma enam lindude keelt ei oska. Aga ma kogu aeg harjutan.

Kütiorus elades sain ma selgeks, et pole vaja väga palju rääkida, tähtsam on kuulata. Ja kui oled millestki aru saamas, siis lendab vastus iseenesest su juurde.

Kui südamelähedane on sulle „trikster”? Kas sinu ja tema taotlustes on midagi sarnast? Ja kuidas olla trikster ka siis, kui sind ei ümbritse enam ürglaaned ja muinasuni, vaid tähtajad, Selver ja ummistused kanalisatsioonis? Kui ängistav (või õnnestav?) on sinu jaoks kaasaegse Lääne mehe elu?

Kaasaegse Lääne mehe elu on mulle erakordselt ängistav. Me oleme sündinud varemetesse. Ma arvan, et täpselt sama ängistav oleks mulle ka mistahes kuldaja mehe elu. Või naise. Ega kehasse sündimine ei ole mingi meelakkumine. Keha hieroglüüfid on iha ja valu.

Ma arvan, ja paljud teisedki on arvanud, et Šivad käivitasid füüsilise teadvuse naljatujus, et oleks miski substants, mis neid tunnetaks ja kellega saaks nalja visata. Töötagem siis sellega. Milleks omavahel anekdoote rääkida, visakem nalja kõige vaimukamatega. Mis sellest, et substantsi kujul pole see just naljaasi. Alguses hakkab selg naksuma ja siis mõtted nagisema ja ennem kui õige hoog üldse käima läheb, osutub op-süsteem juba vananenuks ja rakud on unustanud oma algse funktsiooni.

Kui kellegagi üldse seltsida, siis triksteriga. Ärge uskuge, et maailm on juba valmis loodud ja et see on kõigist võimalikest parim. See on nõme ebausk. Maailma tuleb kogu aeg ümber luua, elus hoida ja edasi anda. Ja iga võimaliku ja võimatu nurga alt talle otsa vaadata. Ja võluvalt naeratada.