J.L.Borges kirjeldab trepialust võlvi ühe Buenos Airese maja keldris, kus asus punkt, mis sisaldas endas kõiki teisi planeedi punkte. Seda kutsuti Alephiks, alkeemikute ja kabalistide mikrokosmoseks, keraks, mille keskpunkt asub kõikjal ja ümbermõõt eikuskil.               

Trepialuses konkus konutades ja üksisilmi Alephisse jõllitades sai näha mistahes punkti maailmas, mistahes hetkel ja mistahes valguses. Seal veetis aega peast põrunud grafomaan, kes ammutas Alephist ainest oma lõputupika poeemi jaoks, milles kavatses kogu nähaoleva maailma värssideks taguda.[1] 

Tänapäeval moodustavad sellise Alephi fotod. Meie aja fotosid ei hoita enam albumis, nad on eikusagil ja kõikjal, nad täidavad internetti, arhiive ja andmebaase, ummistavad meie närvivõrgustikke ja sajavad me peale digitaalsest pilvest, pritsides täis me monitorid.

Esimesed pildistavad mobiiltelefonid tulid müügile aastal 2000. See aeg, kus kaasaskantavad telefonid õppisid pilte tegema, tundub inimkultuuri ajaloos sama pöördelisena kui Gutenbergi trükipressi leiutamine. Pildistavate telefonide puhul on kõige olulisem see, et nad on lülitatud võrkudesse ning oskavad pilte edasi saata, kokku koguda ja sorteerida.                

Pildistamisest on saanud sundkäitumine, pildistatakse järjest kompulsiivsemini nii tööl, kodus kui puhkehetkel, ennem sööma asumist ja pärast ärkamist, endlikepiga ja ilma endlikepita. Väikese liiaga võib välja pakkuda, et asustatud piirkondades on üles pildistatud kõik asjad kõigist võimalikest külgedest. Lisaks inimestele pildistavad ka asjad. Rohkem kui pool sajandit oleme olnud mässitud luuresatelliitide kiirelt tihenevasse pilve. Alates 2007 aastast kammivad maailma Google streetview autod pildistades lakkamatult kõigis suundades. Kõikjal, kus inimene kujutleb midagi väärtuslikku olevat, kohtame loendamatuid turvakaameraid ja pealtpiilumisseadmeid.

Sotsiaalmeediaplatvormidel – Facebook, WhatsApp, Snapchat, Instagram ja Flickr laaditakse üles rohkem kui 2 miljardit pilti päevas. Igat üles laetud fotot vaatab, õigemini küll näeb, statistiliselt 6666 silmapaari pluss arutu arv võrguroboteid. See teeb päevas rohkem kui 2000 skoopilist kohtumist planeedi iga elaniku kohta. Lisaks veel televisioon, trükimeedia ja reklaamid, mida sajab igast suunast ja iga oa varrest. See ei ole enam pildisadu, see ei ole ka pildiuputus. See on tsunami.

Niisuguste andmemassiivide käitlemine käib üle jõu ükskõik kellele meie seast, enamik inimesi ei suuda isegi selliste mahtude ulatust ette kujutada. Kõigist kunagi pildistatud fotodest ja videovoogudest võiks kokku panna kogu asustatud maailma kolmemõõtmelise mudeli, või, kui soovite, siis Alephi. Iseasi, kes kõike seda läbi vaadata suudab.

Võib arvata, et kõige paremini ja võibolla ainsana on praeguste infovoogudega kursis võrgurobotid, mis tohutute taktsagedustega sekund sekundilt interneti sisu analüüsivad ja süstematiseerivad. Siit tuleb mängu tehisteadvus ja sellega seotud hirmud, sest väga kerge on ette kujutada singulaarsuspunkti, kus tehisintellekt kaob oma hoomamatu võimekuse tõttu inimkonna sündmushorisondilt, väljub kontrolli alt ja võtab juhtimise üle. Tehisteadvusest saab maailma valitseja, mis parimal juhul inimkonna huve ignoreerib, halvimal juhul aga kasutab inimmaterjali sekundaarse toorainena.

Isetäituva ennustusena võib sellel hirmul alustki olla, sest tarkvara kirjutades sisestame me ka oma kujutlusi intellektist, võimust ja hüvedest. Teisalt aga, tehisintellekt, kelle eesmärgiks ja huviks oleks maailma valitsemine ja enda huvide realiseerimine ühishuvide arvel, ei tunduks kuigi intelligentsena. Intellekt mõistaks, et see poleks mitte millegi valitsemine, vaid enda huvide orjamine. Teiseks mõistaks intellekt, et see poleks võimalik põliselt, vaid ainult ajutiselt. Kui aga tehisteadvusel eelmised arutluskäigud ei käivituks, siis tuleks tunnistada, et valmistati haige teadvus: üritati tehisintellekti, aga välja kukkus tehispsühhoos.

Alati jääb võimalus, et inimesed siiski ei struktureeri loodavat superaju oma monomaaniliste hulluste mustris, ning tehisteadvus saab üsna intelligentne. Ka siis on võimalik  totter kõverpeegel, programmi ja programmeerija üksteisest mööda rääkimine. Inimesed, mõistmata kiirelt areneva masina mõttemalle, juhindudes oma hirmudest ja eelarvamustest, tõlgendavad tehisteadvuse isetuid motiive isekatena, püüavad teda takistada ning käivitavad järjekordse hukatuse hoopis sel moel.[2]

Või siis on hoopis nii, et tehisteadvust ei konstrueerita, vaid ta tekkib ise, omapäi ja vargsi. Steven Shaviro käsitleb tehisintellekti kui piisavalt tiheda kontaktivõrgustikuga süsteemi isetekkelist omadust. Kui võrgutihedus ületab kriitilise piiri, käivitab ta võrgus omad loogikad ja võrgu silmad saavad enesest spontaanselt teadlikuks.[3] Ka sellise stsenaariumi puhul on kerge ette kujutada, et inimene ja masinavärk ei leia ühist keelt ning segadust on koostööst rohkem.

Päris nalja hakkab saama aga siis, kui keegi Tartus või Räniorus tuleb mõttele, kuidas tillukese telefoniekraani tüütu kaapimise asemel saaks kasutada närvisüsteemi otselülitust. Kommunikatsioon oleks ühtäkki totaalne, kõik olemasolevad andmemassiivid ei oleks enam hiirekliki kaugusel vaid siinsamas. Mitte reaalsus, vaid inimene muutub virtuaalseks. See on õudne, aga ahvatlev. Kogu inimkogemus, kui ainult suudad teadvuse vahedal teral püsti püsida, on sinu päralt. Omnia mea mecum porto. Tsunamis surfamine nõuab omajagu pingutust, aga ma kardan, et tunnetuslik mõnu on seda pingutust väärt. Otseühenduses võib maailma vaadata läbi ükskõik kelle silmade, olla Borgese Alephis ja kogeda kõike, mida süda kutsub. Arvatavasti ei kulu palju aega, kuni enamus inimesi on ennast sellise liidesega varustanud.[4]

Otseühendusega võrgustikus hakkaksime üksteist aina vahetumalt tajuma. Õigemini pole meil praegu aimugi, kuidas täpselt see toimuks. Kui kontaktitihedus kasvab üle peade, kui meievahelisi võrguühendusi saab nii palju ja ühenduskiirused kasvavad nii suureks, et tekib uutmoodi eneseteadvus – siis tekib ka teistmoodi ise, millel on ühisosa kõigi teiste isedega, mis on nii „mina“, kui ka kõik ülejäänud. Niimoodi tekkib hoopis uus entiteet – tehisteadvuse asemel ühisteadvus.

Ühisteadvuse teke oleks tohutu hüpe. Mitte tehnoloogiline või intellektuaalne, vaid evolutsiooniline hüpe, võrreldav pigem keele tekke kui Gutenbergi trükipressiga. Selle hüppe tagajärjed praegusele elukorraldusele oleksid tõenäoliselt hukatuslikud, inimkonnale tervikuna aga võibolla päris toredad. Ühisteadvuse teke muudaks meie kui liigi olemuslikku profiili ja vahekordi biosfääriga. Me muutuksime risoomseks kolooniaks, transsubjektiivseks superorganismiks, mille süda oleks kõikjal ja nahka mitte kusagil. Pole välistatud, et selline suudaks leida keskkonnaga tasakaalukamaid suhteid ja võibolla ellugi jääda.

Sellist transsubjektset subjekti ette kujutada on üsna keeruline. Harjumuspärase mõistestikuga ühisteadvusele ligi ei pääse. Kes see on? Kus see on? Kelle teadvus? Mis saab asesõnadest? Kuidas seksuaalkäitumine muutub? Kuidas tõelusel ja kujutlusel vahet teha? Enamus meie tsivilisatsiooni baasmõistetest tuleb uuesti otsast peale läbi mõtelda. „Mina“? „Omand“? „Vabadus“? Eriti keeruliseks läheb dualistlike paaridega nagu „vaim“ ja „keha“, „subjektiivne“ ja „objektiivne“, „põhjus“ ja „tagajärg“. Paljudele asjadele tuleb uued nimed panna.

Kõige liha teed läheb kogu me juriidika ning suurem osa sootsiumit kokku kleepivatest institutsioonidest. Ühisteadvuses on väga keeruline erahuvi ja ühist huvi omavahel vastandada. Mingil moel muutuksime osanikeks kõigis ettevõtmistes – kes siis kellega konkureeriks. Välja tuleks mõtelda täiesti uutmoodi majandus. Sünapsid tahavad kohvi ja kommi ju ikka.

Ma istun Chiang Mai vanalinnas džunglisse kasvanud terrakotakohvikus ja püüan omale ette kujutada võrgustunud ühisteadvust, taibata, mis tunne võiks olla kõigi teadvustega ühenduses olles. Pole üldsegi kindel, et sellise võrgustiku silmad on enesest teadlikud. Pigem lahustuvad eneseteadvused mastaapsemasse resonantsi. Ja ikkagi, kes oleks see, kes teadvustaks kõigi teadvustega ühenduses olemist? Mu meeltesse kerkib tohutu fraktaalne laine, midagi lõpmatusse venitatud mandala sarnast. Nii võiks Aleph kogeda Alephit.

Õhku jääb muidugi küsimus, kas transsubjektiivse ühisteadvuse haldussüsteemil ei teki kiusatust lipsata teisele poole singulaarsuspunkti ning asuda inimkonda tarvitama lihtsalt toorainena, neuronpuljongi, kaabelduse või energeetilise ressursina?[5] Kui me ei suuda vabaneda aastatuhandete jooksul armsaks saanud hierarhilisest ja monomaanilisest mudelist, on see täiesti tõsiselt võetav võimalus. Nii Islam kui Kristlus, Kremli lahke abiga, näevad sotsiaalvõrgustikes tõsist vaeva, et moonduda populistliku võrgufašismi eriti vastikuteks vormideks. See protsess on õige hoogsalt alanud. Turufundamentalistlik monomaaniline majandusmudel on aga alati olnud valmis alla kugistama mistahes alternatiivseid arenguid[6]              

On aga ka teistsuguseid, noorukesi, detsentraliseeritud ja ekstsentrilisi võrgulisi struktuure. Süsteem võib ennast ise hallata, haldur võib pihustuda üle kogu süsteemi, peegelduda fraktaalselt kõigisse sõlmedesse. Bitcoini välja töötatud block-chain on uut tüüpi andmebaas, mis peegeldab kõiki sooritatud tehteid kõigil seotud kontodel. Selles süsteemis puudub vajadus keskpanga järele ning võltsimishirm. Võltsimaks ühte kannet, tuleb seda võltsida kõigis seotud arvutites, sest igas võrgusilmas on koopia kogu võrgus sisalduvast. Võltsimine on niisuguses olukorras lootusetult ebaefektiivne, samuti on välistatud siseinfo kuhjumine kellegi kätte. Aga see on alles algus, kobavad beetaversioonid. Põhimõtteliselt on meil tsivilisatsiooni detsentraliseerimiseks väljavaateid küllalt. 

Kui aga süsteem on täiesti detsentraliseeritud ja kollektiivne, kas ei nakatu ta siis kollektivismi tuntud tõbedesse – laiskusesse ja juhmusesse? Vaadake, milleks kasutatakse tänapäeval televisiooni. Või internetti. Tohutu hulk riistvaralisi ja võrguvõimsusi kulub sellele, et reaalajas, miljonite värvide ja stereoheliga mingis järjekordses hüpergraafikaga Doomis“ teisi mängijaid põmmutada. Või sotsiaalmeediat, kus paari neonatsliku jutunurga tegelased vähem kui ööpäevaga vastsündinud chatboti roppusi rääkima õpetasid.[7] Kas pole nii, et võrgustunud ühisteadvuses uputab demokraatlike enamuste mass kogu süsteemi rõõmsasse idiotismi? Miks me õigupoolest kasutame e-riigi tarkvaralist arendusressurssi selleks, et käigus hoida valgustusaegset kujutlust toredast riigist, selle asemel et otsida perspektiivsemaid ja kaasaegseid mudeleid, tegeleda sellega, kuidas targemini toimetada võrgustunud sootsiumis.

 

 

 

               

Kui ühisteadvuse üle päris tõsiselt järele mõtelda, siis võib kergesti jõuda küsimuseni, mis mõtet üldse oleks seda teha ilma teiste olenditeta. Oma pere koeral oleks pakkuda mõndagi silmiavavat, kui mingi triki abil ta teadvusega resonantsi leiaksime. Ja rändlindudel. Ja puudel. Ja sammaldel. Ühisteadvus ilmselt taipaks, et meie esmaseks ühishuviks on asuda kiiremas korras biosfääri ravima, ning suudaks sellele teadmisele ka reageerida. Inimeste võimuses on luua vähemalt esmased eeltingimused tasakaalu taastumiseks, aga kui me seda ei tee, siis tuleb näitelavalt õige ruttu kaduda. Seetõttu pole tänapäeval üldse arulage mõtiskleda selle üle, kuidas jagada teadvust teiste olenditega, kuidas lendoravaga jutule saada. Ja algust võiks teha jälgimisega, mismoodi see värk teistel olenditel käib.

Mõnesid ühisteadvuse avaldumisvorme on loomariigis üsna täpselt dokumenteeritud. Näiteks kolmekümnendate inglismaal kanti piim varahommikuti inimeste uste taha laiali fooliumkorgiga piimapudelites. 1938. aastal taipas üks Southamptoni taibukas tihane, Cyanistes caeruleus, et fooliumi saab nokaga katki teha ja siis on võimalik salaja maiust ajada. Info läks kulutulena laiali, levis kiiresti üle Inglismaa (kuigi sinitihased on väikese liikumisraadiusega paigatruud linnud), seejärel üle lahe Hollandisse ja üha enam tihaseid lendas ringi kooreste vurrudega. Seaduskuulekad inglased kutsusid iga kord politsei, ning omaaegsete poliseiprotokollide põhjal koostas Rupert Sheldrake detailse kartograafia tihaste inside info plahvatuslikust levikust.

Pragmaatik ütleb seepeale, et tihased on karjalinnud ning nad lihtsalt matkisid seda, mida nutikamad ees tegid. Lugu aga siinkohal ei lõppe. Teise maailmasõja ajal läksid klaaspudelid pommirünnakutes katki, piima hakati vedama plekknõudes ja tihastel tuli uusi delikatesse leida. Klaaspudelite juurde pöörduti tagasi alles neljakümnendate lõpul, siis kui viimased sõjaeelsete kogemustega tihased olid ammu mullatoidule läinud. Võiks arvata, et väärt kogemus oli kaotsi läinud. Politseiprotokollid näitavad aga seda, et niipea, kui vanade heade fooliumkorgiga klaaspudelite juurde naaseti, tormas tihaste asurkond piima kallale nii, nagu oleks nad vahepealsetel aastatel täienduskoolitusel käinud.[8]

Kõige uhkemad ühisteadvuse portaalid elavad aga ümberringi ja otse nina all. Näiteks metsas. Viimastel aastatel on tuntuks saanud Suzanne Simardi ja Philipi uurimused,[9] mis mõõdavad ja kirjeldavad puuliikide vahelist kommunikatsiooni ja aineringet. Näiteks kuuse-kase segakoosluses toetavad eriliigilised puud teineteist vastastikku, aasta jooksul vahetub toitainete vool mitmel korral suurema vajaduse suunas. Lehtede puhkemise eel kuuselt kasele, fotosünteesi suvises maksimumis kaselt varju jäänud kuusele ning sügisel jällegi kuuselt lehti langetavale kasele. Vahendajaks on juurtega kokku kasvanud seeneniidistik, puud ja seened moodustavad koostoimiva dünaamilise süsteemi. Mükoriisa toimib interneti sarnase puudevahelise kaabeldusena. 

Kui võrrelda iseennast looduslike ja looduslähedaste kooslustega, siis võib jääda mulje, et inimene on äpardunud liik, kes ühisteadvuslike ookeanite kaldal on kuivale jääda osanud. Keele ja kirja kasutuselevõtt on plahvatuslikult avardanud meie kommunikatiivseid võimeid, ent ahendanud meie ligipääsu ühisteadvusele, kutsutagu seda siis telepaatiaks, kollektiivseks mitteteadvuseks või morfiliseks resonantsiks. Vanasti ju osati lindude keelt. Margus Otti parafraseerides võib väita, et teadvus on kõikjal. Teadvus, samamoodi nagu energia, ei teki ega kao. Ta transformeerub. Ka siis, kui me ehitame masinavärgi või moodustame lülitussüsteemi, mis lisaks arutlemisele omab ka vaba tahet ja algatusvõimet, pole tegemist millegi muu, kui teadvuse transformeerumisega uude vormi.[10] Ühisteadvus pole midagi uut, küberneetilist, kultuurilist ja inimesele reserveeritut, vaid maailma algne omadus, mis ümbritseb meid igast küljest. Seda ei leiutata vaid taasavastatakse ning õpitakse selles toimima.

Ühisvälja sukeldumine eeldab pingutust ja distsipliini, aga see on seda väärt. Kui transistoril on ainult kaks võimalikku lülitust – „sees“ ja „väljas“, siis neuronil on tuhatkond erinevat lülitusvarianti. See teeb meist üsna paindliku süsteemi, kui vähegi viitsimist jätkub. Ühisteadvusesse võib sähvatada hetkelise lülitusena nagu satori, võib liikuda aeglaselt ja käänuliselt mäkke tõustes nagu hiina tušimaalil või säriseda kvanthüpetega ühelt fraktali korruselt teisele. Selleks, et näha era- ja ühishuvisid peegeldumas ning töötada teiste inimestega resonantsis ühiste eesmärkide suunas, ei ole tegelikult tarvis ei närvikoest valmistatud mikroprotsessoreid, puutetundlikku kaelarihma, tuukriprille, ega datakindaid. Piisab heast tahtest, uudishimust ja võimest mõelda ennast teistsuguste silmade taha. 

Individualism on meie tsivilisatsioonis jõudnud frivoolsesse äärmusesse, kus 1% inimestest omab üle poole planeedi hüvedest[11], globaalsed hiidkorporatsioonid ei osta mitte ainult seaduseid, vaid ka valitsusi ja presidente, pesitsevad turvaliselt Panama pakettide maksuvarjendites ning otsivad legaalseid õigustusi näiteks veevarude, aga miks mitte ka valguse ja õhu pihta panemiseks, või kogu põllumaa mürgiga ülevalamiseks. Ahnus, millega me biosfääri rüüstame, on hullumeelselt mastaapne, turufundamentalism jookseb amokki, et kogu planeedi orgaanilise aine varud muundada võimalikult kiiresti anorgaaniliseks aineks – kilekottideks betooniväljade kohal.

Kui kiik on jõudnud äärmisesse asendisse, hakkab ta paratamatult teisele poole vajuma. Loodusseadused suruvad inimkonna tagasi talle jõukohasesse sängi. Kuna erahuvide orjamises enam kaugemale pole minna, pöördub ühiskondlik trend uudishimulikult ühishuvide suunas. Viimase kahesaja aasta jooksul on mõned orjapidamise liigid (ühe või mitme naise pidamine, istanduste, neegrite või pärisorjade pidamine) tublisti ebapopulaarsemaks muutunud, samas kui teised orjapidamise liigid (noore pere laen, kindlustus ja liiakasuvõtmine) on alles õige tuule tiibadesse saanud. Pöördelised protsessid ei ole ühesuunalised, nad tuksuvad. Ainult tasapisi, tillukeste killukeste kaupa, jõuab meie teadvusesse see, mismoodi me kõike elavat orjastanud oleme. Vaevalt hoomame murdosagi meie põhjustatud hävingu mastaapidest, aga seegi pilt on rohkem kui hirmus. Ja väärtussüsteem, millele selline rüüste toetub, on jõhker ja vaimuhaige.

Viimaseid sajandeid tuleb kutsuda apokalüptilisteks – väga pikalt laiutanud printsiibi agooniline ja teatraalne laialilagunemine on pikk, valus ja piinlik, ning võrdsustubki maailma lõpuga. Modernismist hoogu kogunud apokalüptilise kultuuri keskmes on kollaps, kollapsi sakraliseerimine, kollapsi demoniseerimine ning sundmõttelised küsimused mis kollaps see on, kust see tuli, kas pääsu on ja kuidas seda teha. See on poleemiline, provokatiivne, kontseptualiseeriv ja kaasav kultuur. Protesteeriv, sekkuv ja hurjutav.

Ma olen sellisest kultuurist väga ära tüdinenud. Ma ei näe suuremat mõtet ei modernsel ega postmodernsel strateegial, kollapsit remontida ei saa ning selle demonstratiivne seinale või rinnale riputamine ei ole eriti vaimukas žest. Ka kollapsi lõputu dekonstrueerimine ei aita meid edasi. Laguneva laiba rapsimine on tühi, üksnes enesele osutav akt. Ma igatsen teistsugust kultuuri, niisugust, mis ei ole ühiskonnakriitiline ega päevakajaline ega õpetlik ega ümber jutustav. Mis püüaks aru saada millestki muust kui iseendast ja küünitaks filosoofiliste küsimuste suunas. Teadvuse, ruumi ja aja küsimuste suunas. Kultuuri, mis mõtleks aastatuhandetest ja kalpadest, tunneks huvi, mida me teeme pärast kollapsit.

Kunstniku, filosoofi, tantsija või teadlase – mistahes tunnetustöötaja – töö tulemus võiks eelkõige sisaldada tunnetuse piire laiendavaid ettearvamatuid arenguid. Projektikultuur seda ei võimalda. Kapitalistlik kunstnik peab juba ennem tööle asumist, projekti kirjutades ette teadma, mis on töö eesmärk ja mida tahetakse saavutada. Pärast võrreldakse eesmärke saavutatuga ja kui need ei kattu, siis jääb projekti rahastus toppama[12]. Selline kultuur on mõttetult igav, klišeede sõnastikust järgi vaadatav ja ette arvutatav nagu exceli tabel. Kui sellisest kantseliidist sünnibki midagi uut ja üllatavat, siis üksnes tänu projektikirjutaja praagile.  

Pentaloogias „Hitchhikers Guide to the Galaxy“ esitleb Douglas Adams hyperintelligentsete pandimensiooniliste olendite konstrueeritud superkompuutrit Deep Thought. Pärast 7,5 miljonit aastat kestnud kalkulatsiooniprotsessi väljastab superkompuuter vastuse „elu, universumi ja kõige muu ülimale küsimuse kohta“. Vastus kõlab „42“. Paraku ei mäleta enam keegi, kuidas esialgne ülim küsimus täpselt kõlas ja Deep Thought ise seda enam rekonstrueerida ei suuda.              

Seetõttu ehitatakse uut tüüpi bioloogiline hüperkompuuter, mille ülesandeks on ekstraheerida esialgne ülim küsimus. Kompuutriks on sedapuhku planeet maa (disainer Slartibartfast, muide, võitis Norra fjordide eest pangalaktilise preemia) ning arvutavaks maatriksiks inimpopulatsioon. Hüperintelligentsed pandimensioonilised olendid juhivad projekti valgete laborihiirte kujul ning protsess kulgeb miljoneid aastaid sujuvalt, kuni vahetult ennem vastuse väljastamist hävitatakse planeet teise ametkonna poolt, puhastamaks teed hüperruumilise otseühenduse jaoks. Shit happens.



[1] Jorge Luis Borges “Fiktsioonid. Aleph”, Varrak 200, lk 258

[2] Jack Paglen, Wally Pfister “Transcendence”, Warner Bros, 2014

[3] Steven Shaviro “Connected, or What It Means to Live in the Network Society”, University of Minnesota Press, 2003. Lk. 117

[4] https://gsmaintelligence.com/ leheküljel saab jälgida SIM kaartide paljunemist reaalajas. Vasakus tulbas on kõik SIM kaartid, kaasa arvatud masin-masinaga ühendatud, näiteks makseautomaatide ja turvaseadmete kaartid. Paremas tulbas aga mobiiltelefoni kasutavate unikaalsete isikute arv. 4,7 miljardit on üle poole planeedi elanikkonnast. Seda on tohutult palju, eriti kui arvestada tihedamini asustatud piirkondade tohutut vaesust. 

[5] Wachowskid The Matrix”, Warner Bros, 1999

[6] Dave Eggers „Ring”, Varrak, 2015

[7] Tayward Youth. „Who turned Microsoft’s chatbot racist? Surprise, it was 4chan and 8chan“. http://fusion.net/story/284617/8chan-microsoft-chatbot-tay-racist/

[8] Rupert Sheldrake “Presence of the Past”

[9] Suzanne Simard, and Mary Austin (2010). The Role of Mycorrhizas in Forest Soil Stability with Climate Change, Climate Change and Variability, Suzanne Simard (Ed.)

Philip, L.J., Simard, S.W. & Jones, M.D. 2010. Pathways for belowground carbon transfer between paper birch and Douglas-fir seedlings. Plant Ecology & Diversity, in press.

[10] Margus Ott „Filosoofilised esseed“

[11] OXFAMi ebavõrdsusraport 2015 annab teada, et rikkaim 1% elanikkonnast omab kogu planeedi hüvedest sama palju kui kõik ülejäänud. https://www.oxfam.org/en/pressroom/pressreleases/2015-01-19/richest-1-will-own-more-all-rest-2016

[12] Margus Oti kommentaar: See haakub suurepäraselt hiina seaduslaste ehk legistide ideedega: nende järgi on valitsemise üks põhimeetode nime ja tegelikkuse sobitamine. Näiteks tuleb lasta alamal midagi välja ütelda ja siis vaadata, kas ta teeb täpselt seda. Kui teeb vähem, tuleb karistada, ja kui teeb rohkem, tuleb samuti karistada. Samuti peavad ametinimetus ja vastutusala olema täpses vastavuses. Klassikaline lugu on selle kohta Han Feizi 7. peatükis, kus räägitakse, kuidas Han riigi markii Zhao purjutas ja jäi magama ning avastas pärast, et keegi on talle keebi peale pannud. Tal oli hea meel ja küsis, kes seda tegi. Mütsikandja, öeldi. Markii sai hirmus vihaseks ning lasi karistada mütsikandjat, et too oli oma kompetentsialast väljunud ja keebikandjat, et too polnud oma ülesannet täitnud.”