Saateks Peeter Lauritsa ja Andres Lõo näitusele "COMING SOON – utoopiline eelmäng" sept-okt 2018 Vaal galeriis

Kuuekümnendatel aastatel juhtus väga palju hämmastavaid asju, see oli nii poliitiliselt kui kultuuriliselt kõrgepinge ajajärk. Teise maailmasõja järgsetele konservatiivsetele normidele, diktatuuripursetele ja neoliberaalsele turufundamentalismile hakkas teravalt vastanduma hipipõlvkonnast tõuke saanud kontrakultuuride laviin. Väga oluline murrang toimus ökoloogilises mõtlemises. 1968 tuli kokku Rooma Klubi ning avaldas 1972. aastal raporti “Kasvu piirid”, kus selgitatakse, et lõplike ressursside juures ei saa kasv kesta lõputult ning prognoositakse globaalset arengut väga ettenägeliku pessimismiga. 1972 formuleeris James Lovelock koos Lynn Margulisega Gaia teooria, kus vaadeldakse maad koos kõigi oma elusate koosluste ja elutute struktuuridega tervikliku isereguleeruva organismina. 1974 avaldas Thomas Nagel oma kuulsa essee “Mis tunne on olla nahkhiir?”, kus ta kritiseerib seniseid füüsikalisi vaimuteooriaid, uurib subjektiivse ja objektiivse vahelist lõhet ning tõstab põhjaliku detailirikkusega üles küsimuse: mille alusel me ülepea võiksime otsustada teiste eluvormide teadvuse olemasolu või puudumise üle. Tõepoolest, kuidas mõõta või kujutleda niisuguse eluka olemisekogemust, kes ei näe, aga lendab üliosavalt ja eristab söödavaid ööliblikaid mittesöödavatest sel teel, et kiljub nende peale ülikõrgel häälel ning kuulatab, kuidas see liblikatiibadelt tagasi kajab.                  

Vahepeal on mõõteseadmed ja andmete töötlemise tehnika hoogsa hüppe teinud. Me suudame magava kassi ajust juba mingeid kujutlusmustreid välja skaneerida. Enam ei küsi eriti keegi, kas kassil on teadvus. Enamus kassipidajaid on kindlasti märganud, et kassid tajuvad adekvaatselt ümbrust ja olukordi, suudavad võimalikke situatsioone ette näha ning neile adekvaatselt reageerida, nad tunnevad muret ja rõõmu, naudivad elu ega aja ennast kellegi teisega segamini. Teisisõnu, nad on teadvusel. Taimedega on olukord aga keerulisem. 2004. aastal moodustas Stefano Mancuso Firenze ülikooli juurde Taimede Neurobioloogia Rahvusvahelise Labori. Neuroteadlased tõstsid selle peale rahvusvahelise lärmi – taimedel pole ju meeleelundeid, organeid, närvisüsteemi ega aju – mis neurobioloogiast me taimede puhul rääkida saame?

Eksperimendid räägivad aga teist keelt. Taimed jälgivad oma ümbrust pidevalt ja tähelepanelikult, registreerides väga täpselt palju enamaid keskkonna parameetreid kui loomad. Nad reageerivad valguse suunale, polarisatsioonile, spektraalsele koostisele ning valguse ööpäevasele rütmile. Nad mõõdavad temperatuuri, niiskust, tuult ja väga laia spektrit keemilisi mõjutajaid. Taimed kasvavad lokaatoritena keereldes, tajuvad ümbrust ning muudavad oma kuju valitsevatele olukordadele vastavaks. Nad tajuvad puudutusi, aistivad röövikuid, suudavad määrata nende liiki ning kaitsta ennast sobivaid vastumürke sünteesides. Neil vaheldub une ja ärkveloleku rütm. Nad registreerivad helisid ning teevad ise häält, tunnetavad gravitatsiooni ja magnetvälju ning suudavad kõigile nendele stiimulitele adekvaatselt reageerida, langetades elus püsimiseks soodsaid otsuseid. Nad käituvad intelligentselt, aga jääb raskesti taibatavaks, kuidas see ilma meeleelundite ja teiste spetsialiseerunud organiteta võimalik on. Ilmselt on taimede rakud ja koed multifunktsionaalsemad kui loomade omad. Ilma liikumise ja põgenemisvõimeta olendi puhul on see väga praktiline. Meelelisi ja aktiivseid võimeid kogu organismi peale laiali hajutades suureneb ellujäämise šanss märgatavalt. Kui röövikud pistaks nahka taime silmad, siis jääks ta pimedaks. Kui nad uuristaksid taime aju, siis läheks taim alguses hulluks ja seejärel kooleks. Kui aga süüakse ära mõned lehed, siis jätkavad ülejäänud lehed vajalikke funktsioone ning käivitavad kaitsereaktsiooni.

Stefano Mancuso läheb taimede intelligentse käitumise tunnustamisest veelgi kaugemale. Ta küsib, kas taimedel on teadvus? Taimede Neurobioloogia Labori eksperimendid kinnitavad, et taimed on õppimisvõimelised. Taim õpib kiiresti eristama ohutut ärritust ohtlikust. Potiga kõrgelt alla kukutatud mimoos tõmbab esimestel kordadel lehed kokku, aga kui katseseade ikka ja jälle poti sujuvalt kinni püüab, taipab taim kiiresti, et ohtu pole ning ei reageeri enam. See ei saa olla evolutsiooni käigus välja kujunenud refleks – taimed teatavasti ei saja taevast alla – vaid reaktsioon täiesti uuele olukorrale. Reaktsioonist loobumine ei ole ka väsimus korduvale ärritusele reageerimisest, sest sõrmepuudutusele reageerib mimoos uuesti lehtede kokku tõmbamisega. Õpitud oskus püsib taimede mälus erakordselt kaua – seniste eksperimentide põhjal kuni 40 päeva. Taimed ilmutavad ka sotsiaalset paindlikkust, nad reageerivad nii liigikaaslaste kui teiste taimede signaalidele ning moodustavad hästi toimivaid koosluseid. Kuna on tuvastatud adekvaatne reageerimine uutele olukordadele, õppimisvõime, mälu ja sotsiaalne käitumine, siis on teadvuse peamised tunnused enamvähem kaetud.

Kanada metsaökoloog Suzanne Simard British Columbia Ülikoolist kasutab märgistatud isotoopide meetodit, et jälgida ainevahetust reaalsetes metsakooslustes. Selgub, et emapuud jagavad vett ja toitaineid oma noorte seemikutega. Vähe sellest, kuuse ja kase kooslustes toimub liikidevaheline ainevahetus, kus näiteks lehtede puhkemise ajal turgutavad kuused kaski, aga siis, kui lehed on avanenud ja kased kuuskede eest valgust varjavad, omakorda kased kuuski. Ühenduskanaliteks on sealjuures mükoriisaseened, kellel on puudega teist laadi ainevahetus. Mineraalide lagundajatena varustavad seened puid mikroelementidega ja saavad vastu suhkruid. Simard avastas äärmiselt kompleksse maa aluse risoomse võrgustiku, kus paljud eri liigid on omavahel ühenduses, et vahetada nii ainet kui informatsiooni. Seda seeneniidistikul põhinevat võrgustikku hakkas ta kutsuma Wood Wide Webiks, mis on üsna täpne metafoor.

Monica Gagliano Sydney Ülikoolist alustas taimede akustilise käitumise uuringutega 2012, praeguseks on ta uurimisvaldkond laienenud taimede kommunikatsioonile ja sotsiaalsele käitumisele. Enamus taimi on harukordselt võimekad keemilises analüüsis ja andmeedastuses. Kui taime ründab mõni söödik, teeb ta selle sülge maitstes kindlaks, mis liigiga on tegemist ning reageerib vastavalt. Mõnede jaoks sünteesib ta toksiine või lihtsalt aineid, mis ta maitse ära rikuvad. Teiste puhul paiskab õhku aga feromoone, mis meelitavad kohale vastavat liiki vaablase, kellele meeldib just selle söödikuga maiustada või tema sisse muneda. Sealjuures levib info taimekoosluses ülikiiresti, ning feromoone hakkavad eritama ka naabertaimed. Sotsiaalsed struktuurid ja koostöövormid looduslikes kooslustes on erakordselt leidlikud ja mitmekesised. Võib kindel olla, et me teeme nende avastamisel alles esimesi arglikke samme.  

• 

Teine uus asi, mis meie sajandi teadust ja tehnoloogiat iseloomustab, on tehisintellekti areng. Frankensteini müüt, kus geenius-teadlane oma laboris uue eluvormi valmis ehitab, hakkab oma aktuaalsust kaotama. Praegu ilmneb tasapisi, et intellekti alged ja õppimisvõime ilmutavad endid hoopis suure hulga võrku lülitatud komponentide suhtlusvõrgustikus. Teadvus tundub olevat pigem sotsiaalne kui individuaalne nähtus. Seni kõige nutikamad arvutisüsteemid on tehisnärvivõrgud, mis on loodud bioloogilisest ajust inspiteerituna. Suur hulk elemente ühendatakse omavahel kihtidesse, kus kõik kihis olevad elemendid omavad ühendusi kõigi järgmise kihi elementidega. Nii tekib tohutu hulga elektrooniliste sünapsitega ühendatud keerukas arhitektuur nagu ajukooreski, ning selline süsteem on juba väga tark. Järjest suuremas ulatuses suudab ta ennast ise programmeerida. Juba osatakse ehitada ka iseorganiseeruvaid tehisnärvivõrke. Kui 1997 aastal Garri Kasparovi males võitnud IBM arvuti puhul võime võidu põhjuseks oletada tohutut malepartiide andmemassiivi, suurt töötlemiskiirust ja tarku matemaatilisi algoritme, siis tänavune Google tehisnärvivõrkudel põhinev Deep Mind ilmutas Go maailmameistri võitmisel juba ilmselget loomingulisust. Tehisintellekt ei ole miski, mis on peagi tulekul, ta on juba kohal, areneb väga kiiresti ja leiab rakendust järjest enamates valdkondades.

Üks arengusuundadest on suhtlema õppimine orgaaniliste kudedega. Esimesi elektrilisi katsetusi konnakoibade ja koerte peadega tehti juba 19. sajandil. Saadi teada, et elusat ja isegi äsja surnud kudet saab elektriimpulsside abil liikuma panna. Mängimine selles vallas on viinud meid järjest paremini toimivate biooniliste proteesideni. Elektroonilised komponendid aitavad kurtidel kuulda, pimedatel näha ja haigeid siseorganeid töös hoida. Väga huvitav on see, mismoodi elektrilisi ja orgaanilisi kudesid ühendatakse. Mingi universaalse ühendusporti otsingud ei ole eriti kuskile viinud. Selle asemel on avastatud organismi ja aju hämmastav õppimisvõime. Kui pihustada ajukoorde tohutul hulgal nanoelektroode ja lasta nendesse videoimpulss, siis õpib aju kiiresti seda sisendit tõlgendama ning paneb pildi kokku. Hea ülekande saamiseks pole vaja isegi tingimata aju kallale minna. Piisab näiteks keelest, kus närvilõpmetel on väga suur asustustihedus. Spetsiaalset kontaktplaati suus hoides õpivad pimedad mõne päevaga ruumis orienteeruma ja esemeid eristama. Väidetakse, et nii on võimalik õppida ka jämedat kirja lugema. Samas on sellise proteesiga väga ebamugav kaunilt serveeritud toidust rõõmu tunda. Keelele lisaks on katsetatud ka laupa, millel inimese jaoks on palju vähem funktsioone aga piisavalt tundlikkust, või hoopiski selga. Vastu nahka liibuv suure elektroodide tihedusega datavest on mugav, suhteliselt märkamatu ning võib ühel toredal päeval tajupuuetega inimestel asendada nii kõrvu kui silmi.

Datavestist võib abi olla ka muidu tervetel, aga väga uudishimulikel inimestel. Elusa koe suhtlus elektrooniliste välisseadmetega võib laenata meile meelelisi võimeid, millest seni vaid ulmežanris unistatud on. Pimedas nägemist on seni saanud harrastada vaid läbi infrapunase binokli või optilise sihiku. Inimese nägemisaparaati võib põhimõtteliselt täiendada aga kogu elektromagnetkiirguse ulatuses, millest nähtav valguskiirgus moodustab ju ainult õhukese viilukese. Ultravioletne või röntgenikiirtes nägemine on juba avardanud meie maailmapilti märkimisväärsel moel. Mina tahaks tahaks küll väga näha, ükskõik, kas datavesti abil või minu pärast nahaaluse liidese abil, kuidas maailm gammakiirtes või raadiolainetes särab. Raske on ette kujutada, et sellist asja võiks nägemiselamusena tajuda, ilmselt peab aju kokku segama erinevaid meeleelamusi, et selliseid signaale meile aistitavaks muuta. Mis seal ikka, vähemalt imikutena oleme me kõik maailma sünesteetiliselt tajunud, küllap õpime nüüdki neid uusi signaale kuidagi eristama. Samuti ei näe ma põhjust, miks ei peaks saama ühendada oma meelt kajalokatsiooni liidesega ja püüda sedapuhku vahetumalt taibata, mis tunne on olla nahkhiir. Hetkel on need veel kaasaegse šamanismi mõttemängud, Valdur Mikita raamatutes kirjeldatava sünesteetilise taju proteesid, aga küllap jõuab sarnane tehnoloogia peagi laiatarbesse, ilmselgelt just mängude näol. Iseasi, kui šamanistlikud need siis olema saavad... 

• 

Paneme nüüd kaks eelmist tõdemust kokku. Kuna me oleme kogenud, et taimedel on intellekt ja teadvus, ning et tehisnärvivõrgud suudavad ennast programmeerida, õppida iseseisvalt ülesandeid lahendama ja suhelda elava koega, siis ei ole kaugel enam ka see aeg, kus tehisintellekti hakatakse ühendama taimsete võrgustikega. Tõenäoliselt juba on hakatud. Tänapäeval arenevad asjad nii kiiresti ja nii mitmes paigas korraga, et mistahes ulmeline idee võib osutuda ellu viiduks juba ennem, kui leht trükki jõuab. Näiteks Monica Gagliano kasutab oma botaanilise akustika uuringutel väga nutikat lasertehnoloogiat. Looduses on mürafoon nii mitmekesine ja tugev, et üksiku taime häält on väga raske kuulda. Gagliano saadab erineva sagedusega võnkeid taime eri osadele peenikese laserikiire abil ning sama kiire abil registreerib võnkeid, mida taim vastu emiteerib. Süsteemi laboripoolses otsas on võimas ajuseade, mis signaale inimkõrvale kuuldavaks teisendab, neid analüüsib ja interpreteerida aitab. Võib öelda, et algeline kontakt taime ja tehisnärvivõrkude vahel on juba loodud.

Kuhu edasi? Kui mul on juba seljas piisavalt laia sagedusribaga datavest või installeeritud nahaalune liides, mis otseühenduses tehisnärvivõrkudega pööraseid virtuaalmänge mängida aitab, siis sealt ma tahaksin kohe edasi liikuda. Virtuaalmängudel on see häda, et nad kas simuleerivad olemasolevat reaalsust või siis loovad küll uut, aga ikkagi inimkesksest mudelist lähtuvat. Mõnda aega võib päris äge olla teiste inimeste teadvustes surfata või ühisteadvusega koorilaule laulda, aga pikalt pole see kuigi huvitav. Ma tahaksin oma otseühenduse teise otsa midagi minust põhimõtteliselt erinevat: kaheksajalga, kes suudab oma seljal ülitäpselt reprodutseerida pilti, mis ta kõhu alla jääb; metsakooslust, mis on omavahel üles ehitanud mitmekihilisema ja keerukama interneti kui me ise; või lihtsalt vaadata iseennast oma kodukassi peeglist. See võib kõlada skisofreense ja võimatuna – mis sellel samblal meile üldse öelda on; kuidas me nendest elukatest kavatseme aru saada; kellele seda vaja on; me läheme hulluks; seeneniidistik kägistab meid ära – aga teistelt taevakehadelt me ju otsime elu ning kujutame ette, et mingid head või kurjad marslased meid taga otsivad või seemendamas käivad. Võibolla käivadki. Aga järgmist visiiti oodates võiks võõrkeeli õppida näiteks oma siiami Miisuga algust tehes. Peaks ju lihtsam olema kui mingi räniorgaanikal põhineva eluvormi lingvistikat taibata.

Biosfääriga suheldes iseloomustab meid tõsine suhtluspuue. Kurtus ja tummus ühekorraga. Lugedes teadlaste kommentaare elukeskkonna olukorrast kaob meil enamasti ka kirjaoskus. Me nagu ei taipaks, kui seotud me oleme. Elukoosluste terviklikkust haavates teeme iseendast vorsti. Meil on Pariisi kokkulepe, Kyoto protokoll ja Rooma Klubi, aga 1972. aastast saadik pole kuigi palju muutunud peale saastekvootidega hangeldamise. Hävingu ratas käib aina kõvemate tuuridega ja aina veendunumalt loosungeid röökides. Meie metsades toimuv rüüste toob hukatuse suures plaanis igaühe silme ette. See ei ole enam vihmametsade raadamine kusagil Amazonases või Hiina mürgijõed. See on siin. See on kohal. See juba toimub.

Kui ma püüan ette kujutada, et üldse miski seda surmasõitu pidurdada suudab, siis peab see olema inimintellektist midagi märgatavalt efektiivsemat. Võibolla ennast ise programmeerida suutvad tehisnärvivõrgud, kui nad kiiresti kasvada jõuavad? Võibolla tehisintellekti otseühendused teiste eluvormidega? Võibolla inimese otseühendused teiste eluvormide ja tehisintellektiga? Sünapsite mükoriisa emaplaadiga? Ma ei usu, et meil nii palju enam aega on, et liblikõieliste ja kiletiivaliste parlamenti kokku kutsuda, aga võimalust võiks silmas pidada ja sealt edasi mõtelda. Düstoopsete hävinguviiside vaatemängudeks filmimine meid kuidagiviisi ei aita. Palju tulemuslikum on välja mõtelda ja sõnastada neid viise, kuidas asjad õnnestuda võiksid. Daniel Vaarik väitis äsja Raadio JAIKIS, et Jules Verne’i fantaasiad kindlasti mõjutasid tegelikkuse arengut teatud suunas. Raske vastu vaielda. Kui me ka ei suuda liita oma võrke biosfääri võrgustikega ega luua närviliidest seeneniidistike või rändlinnuparvedega, siis ainuüksi sellise võimaluse kujutlemine triivib meid adekvaatsema maailmataju suunas. Isegi kui Rooma Klubi hinnang, et 21. sajand jääb tööstustsivilisatsiooni jaoks viimaseks, on täpne ja vääramatu, siis ei tähenda see seda, et tööstustsivilisatsioonile ei võiks järgneda teistsuguseid tsivilisatsioone.

Sellise tsivilisatsiooni kübaratrikiks jääks paratamatult küsimus, kuidas laastatud keskkonnas minimaalsete ressurssidega toime tulla ning lasta biosfääril toibuda. Selle ülesandega toime tulemiseks oleks lindude keele oskamisest palju abi. Lindude keele õppimist ei maksa alahinnata ka tänapäeval. Tasub meenutada, et olelusvõitlus ja konkurents kui liikide arengut edasi viiv jõud on evolutsiooniteoorias tugevasti üle võimendatud 19. sajandi ideoloogilise kalde tõttu. Täna me teame, et sümbiootilised suhted ja koostöö erinevate eluvormide vahel on evolutsioonis sama märkimisväärsed ning arengu seisukohalt palju olulisemad. Me oma komplekssed rakud ja koed on moodustunud suure hulga pisemate eluvormide vastastikku tulusate kokkukolimiste ja geneetilise patsipunumise tulemusena. Miks siis mitte üritada oma tehnoloogiat kasutada selleks, et jõuda vähemalt kolmanda astme kontaktini koduplaneediga.