Keegi ei tea, kes või mis on teadvus. Teadvusest on raske kõnelda, sest tõenäoliselt elame selle sees. Vahel tundub, et teadvuse mudeliks sobiks kõige paremini muster või kiri. Inspireeriv muster on teadvuse jaoks justkui peibutussööt.
   Metsarahvale on teadvuse mudeliks mets, veerahvale jõed-järved, parasvöötme inimesele mõlemad. Võimalik, et teadvuse kujunemisele on mõju avaldanud metsik esteetika – looduslikud mustrid, mis mõjutavad ulamisi inimese alateadvust.
   Metsas kõndijale valmistavad äratundmisrõõmu pärismaised tootemsambad – üraskite kaeverdatud puutüved. Need on Ips typographuse ja Hylesinus fraxini poolt loodud pühad skriptooriumid. Carl Linne ristis kuuse-kooreüraski “omaette kirjutajaks” – Ips typographus.
   Tänapäeva kultuur liigub vähehaaval tagasi piltkirja poole. Homse inimese kirjaks ei ole enam ladina alfabeet, samamoodi ajab asja ära ka vana rahvariidevöö. Ürgmustrid loovad pööraseid teadvuse seisundeid. Inimese jaoks on kirja avardumine intuitiivne rännak, mis on seotud maagilise sõna ärkamisega. Maagiline kiri pole enam foneetiline, selle lugemine on palju avaram. Maagiline kiri on tantsitav, lauldav ja hea õnne korral koguni rattaga sõidetav. Inimese elu kulgeb ikka väesolevate, mitte käesolevate märkide järgi.
   Milline võis olla muistse inimese kiri? Usutavasti moodustasid esimese kirja loodusmärgid. Pole teada, kuidas sellist kirja loeti. Võimalik, et looduslikke mustreid võidi lugeda sünesteetiliste elamuste kaudu. Üraskite sünesteetilised tootemsambad moodustavad otsekui teadvuse kiirendi. Need puust nikerdatud tulbad on omamoodi kultuuri ja looduse vahevormid, kus ärkav teadvus sooritab lõputute muundumiste kaudu oma maagilist ringkäiku.
   Üks kõige kentsakamaid tõsiasju, mis Eesti kohta on teada, on see, et siin eksisteerib kõige rohkem puukoole ja seenenäitusi inimese kohta. Käesolev näitus põlistab Eesti auväärset kohta selles paganliku iseloomuga edetabelis. Meie loominguline paradigma on üraskite eestvõttel igaveseks puusse näritud. Üraskite järapuu on otsekui iidne šamaanisau, ürgne mälupulk, mis on pistetud maa porti.
   Peeter Lauritsa pildid juhatavad meid mitmiktajuliste nägemuste tsooni, mida vormib maagilise sõna metsik esteetika.
   Sünesteesia ei hüüa tulles!
Valdur Mikita