Keegi ei tea, kes või mis on
teadvus. Teadvusest on raske kõnelda, sest tõenäoliselt elame selle sees. Vahel
tundub, et teadvuse mudeliks sobiks kõige paremini muster või kiri. Inspireeriv
muster on teadvuse jaoks justkui peibutussööt.
Metsarahvale on teadvuse mudeliks mets,
veerahvale jõed-järved, parasvöötme inimesele mõlemad. Võimalik, et teadvuse
kujunemisele on mõju avaldanud metsik esteetika – looduslikud mustrid, mis
mõjutavad ulamisi inimese alateadvust.
Metsas kõndijale valmistavad
äratundmisrõõmu pärismaised tootemsambad – üraskite kaeverdatud puutüved. Need
on Ips typographuse ja Hylesinus fraxini poolt loodud pühad
skriptooriumid. Carl Linne ristis kuuse-kooreüraski “omaette kirjutajaks” – Ips
typographus.
Tänapäeva kultuur liigub vähehaaval
tagasi piltkirja poole. Homse inimese kirjaks ei ole enam ladina alfabeet,
samamoodi ajab asja ära ka vana rahvariidevöö. Ürgmustrid loovad pööraseid
teadvuse seisundeid. Inimese jaoks on kirja avardumine intuitiivne rännak, mis
on seotud maagilise sõna ärkamisega. Maagiline kiri pole enam foneetiline,
selle lugemine on palju avaram. Maagiline kiri on tantsitav, lauldav ja hea
õnne korral koguni rattaga sõidetav. Inimese elu kulgeb ikka väesolevate, mitte
käesolevate märkide järgi.
Milline võis olla muistse inimese kiri?
Usutavasti moodustasid esimese kirja loodusmärgid. Pole teada, kuidas sellist
kirja loeti. Võimalik, et looduslikke mustreid võidi lugeda sünesteetiliste
elamuste kaudu. Üraskite sünesteetilised tootemsambad moodustavad otsekui
teadvuse kiirendi. Need puust nikerdatud tulbad on omamoodi kultuuri ja looduse
vahevormid, kus ärkav teadvus sooritab lõputute muundumiste kaudu oma maagilist
ringkäiku.
Üks kõige kentsakamaid tõsiasju, mis
Eesti kohta on teada, on see, et siin eksisteerib kõige rohkem puukoole ja
seenenäitusi inimese kohta. Käesolev näitus põlistab Eesti auväärset kohta
selles paganliku iseloomuga edetabelis. Meie loominguline paradigma on üraskite
eestvõttel igaveseks puusse näritud. Üraskite järapuu on otsekui iidne
šamaanisau, ürgne mälupulk, mis on pistetud maa porti.
Peeter Lauritsa pildid juhatavad meid
mitmiktajuliste nägemuste tsooni, mida vormib maagilise sõna metsik esteetika.
Sünesteesia ei hüüa tulles!
Valdur Mikita